Eesti Epilepsialiidu koduleht

Veidi sellest haigusest…

Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on korduvad ja mitteprovotseeritud epileptilised hood. Epilepsia on eestlastele tuntud ka langetõve nime all, mis on aga vana, ebatäpne ja eksitav termin. Epilepsia ei välista andekust. Mis ühendab järgmisi inimesi: Socrates, Pythagoras, Aleksander Suur, Julius Caesar, Peeter Suur, Napoleon Bonaparte, Fjodor Dostojevski, Vincent van Gogh, Alfred Nobel? Nad olid oma ala tõelised suurkujud ja veel — neil kõigil oli epilepsia. Kommentaarid on vist liigsed? Epilepsiahaige on tavaline inimene, kes haigushoo korral vajab kaasinimeste mõistvat suhtumist ja abi. Hoogudevahelisel perioodil säiluvad nende võimed ja vajadused täielikult. Epilepsiaga inimesi on umbes 0,8%. Eestis on ligikaudu 9000 epilepsiahaiget, seega on epilepsiaga inimesi rohkem, kui üldiselt  arvatakse.

Mis on epilepsia põhjus?

Epileptilisi hooge põhjustab peaaju närvirakkude samaaegne epileptiline aktiivsus (peamiselt ajukoores), mis katkestab lühikeseks ajaks aju normaalse tegevuse — tekib epileptiline hoog. Epilepsiat võivad põhjustada raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused, kaasasündinud ainevahetushaigused, peatraumad, ajukasvajad, mürgitused jms. Sageli aga ei suudeta ka kõige põhjalikuma uurimisega põhjust kindlaks teha.

Millised on epileptilised hood?

Epileptilised hood avalduvad mitut moodi, erinevaid avaldusvorme nimetatakse hoo tüüpideks. Hoo tüübid võib jaotada kaheks. Generaliseerunud hoo korral kaotab inimene teadvuse, võib kukkuda maha, üle kogu keha tekivad tõmblused, esineda võivad äkilised võpatused ja ka lühiajalised teadvuse väljalülitumised. Mõnikord võib haige hoo ajal keelt või põske hammustada, samuti võib tekkida tahtmatu urineerimine. Hoo ajal haige valu ei tunne. Fokaalse hoo puhul haige tavaliselt ei kuku, tekivad tahtele allumatud liigutused jäseme(te)s või näos. Teadvuse säilimise puhul ei pruugi muud väljendust ollagi. Fokaalset tüüpi hoogu haiged ise sageli ei pane tähelegi, see võib märkamatuks jääda ka kaaslastele (eriti lapseeas). Hoo tüübi määramiseks on vajalik hoo võimalikult täpne kirjeldus (pealtnägijate abil) ja mõningad uuringud (näiteks elektroentsefalograafia).

Epilepsiaga laps lasteaias ja koolis

Kui haigus on ravimitega kontrolli alla saadud ja puuduvad teised takistavad asjaolud, käivad epilepsiahaiged lapsed tavalasteaias ja -koolis.

Haigushood ja aastaid kestev ravimite tarvitamine võivad lapses tekitada alaväärsustunnet. Et seda ära hoida, on vaja mõistvat suhtumist nii kasvatajate, õpetajate kui kaaslaste poolt.

Oluline on tähele panna, et lapse äkiline teadvuskaotus ei pruugi alati olla epilepsiahoog, tegu võib olla lihsalt minestusega. Teadvuse kaotus võib olla tingitud ka veresuhkru järsust langusest, mis erinevalt epileptilisest hoost vajab kiiret arstiabi. Seetõttu on oluline, et nii kasvataja kui õpetaja teaks lapse haigustest. Selleks, et lapsele õiget abi anda, on vaja esmaseid teadmisi nii haigusest kui ka esmaabist.

Oluline on meeles pidada kahte fakti:

1) epilepsiahoog läheb tavaliselt ise üle;

2) hoo ajal valu ei tunta.

Kas ja kuidas võib epilepsia raskendada õppetööd?

Ravimitega kontrolli all olev epilepsia ei sega tavaliselt õpinguid ega tööd, küll aga võib osa ravimeid esile kutsuda teatud rahutust või hajevilolekut. Epilepsiaga lapsesse tuleb suhtuda samuti kui teistesse, välja arvatud haigushoo ajal. Liigse hoolitsuse tagajärjel võib kasvada enesekeskne inimene, kes pidevalt nõuab teistelt tähelepanu.

Võimalikult vähe peaks kehtestama piiranguid. Igasugune meelepärane tegevus ja liikumine värskes õhus on lapsele kasulik. Võimlemistunnis võib peaaegu kõike kaasa teha, ujumine ja riistvõimleminegi on pideva järelevalve all mõeldavad. Ülemäärased pingutused ja võistlussport ei ole siiski soovitavad.

Suure hoo järel tunneb laps end väsinuna ja vajab veidike puhkust. Oleks hea, kui lasteaias ja koolis leiduks koht, kus ta võiks lebada. Lapse kojusaatmine ei ole vajalik, kuna ta toibub kiiresti. Hoogude kordumisest koolis tuleks teavitada lapsevanemat.

Kui väikesed hood korduvad tihedasti, mõni sekund korraga, jääb lapsel osa sõnu või lauseid kuulmata. Seda ta ei pruugi ise teada, mistõttu ei tohi talle sellistel puhkudel etteheiteid teha.

Kui haigushood hakkavad takistama õpinguid, tuleb kooskõlas vanematega leida tugiõpetuse võimalus.

Kasvataja ja õpetaja on isik, kelle toetust ja julgestust laps lasteaias ja koolis vajab. Täiskasvanu peab suhtuma mõistvalt ükskõik millise puudega õpilasse ja suutma õiget käitumist selgitada ka lapse kaaslastele. Täiskasvanu eelarvamustevaba suhtumine on aluseks, et lapsed õpiksid igapäevaelus endi hulgas arvestama ka puuetega kaaslastega. Oluline on toonitada, et elu on kõigil üks ja laps ei ole süüdi oma eripäras.

Epilepsia ja ohutus

Epileptilise hoo peamine tunnus on võimetus ennast kontrollida tahtele allumatu liigutushäire või teadvuskao tõttu. Näiliselt süütud olukorrad võivad olude kokkusattumisel põhjustada ootamatult tõsiseid tagajärgi. Õnnetuste vältimiseks on kasulik järgida mõningaid ohutusreegleid.

Ohutusnõuded peavad olema olukorrale vastavad ja mõistlikud. Ülemäärased piirangud takistavad igapäevast elu, õõnestavad enesekindlust ja nii tekib trots ka põhjendatud nõuete vastu. Tuleb leida kompromiss ohutuse ja normaalse elu vahel. Kõige tähtsam on elada nii aktiivset elu kui vähegi võimalik.

Inimestel avalduvad hood erinevalt ja need hood alluvad erinevalt ka ravile, mistõttu nii nende ohuaste kui ka ohutusnõuded on mõnevõrra erinevad. Järgnevad nõuanded on kasulikud eelkõige äkilise teadvuskaotuse ja kukkumisega seotud hoogude korral, aga kasulikke näpunäiteid leiavad kindlasti ka teistsuguste hoogudega inimesed.

Mööbel ja eluruumid

Ohutuse mõttes tuleb erilist tähelepanu pöörata just kodule. Vaadake toas loominguliselt ringi, püüdke paigutada mööbel, tarbe- ja iluasjad nii, et kukkudes oleks vigastusoht võimalikult väike.

Teravate nurkade peale on võimalik panna padjakesi, paigutada ohutumaid asju ettepoole vms.

Põrandal peaksid olema pehmed ja kergesti puhastatavad vaibad. Madalad aknad peaksid olema kinni ja purunemiskindlast klaasist. Klaasustel peaks olema purunemiskindel klaas või paigaldada hoopis teistsugune uks, kas klaasita või väiksema klaasiruuduga.

Kuumad radiaatorid ja ahjud peaksid olema kaetud või varjestatud.

Kus vähegi võimalik, tuleks eelistada põlemiskindlaid materjale. Seda eriti juhtudel, kui epilepsiaga inimene suitsetab!

Lahtine tuli on ohtlik (küünlad, kamin jms). Kamina ette võiks paigutada kaitsevõre. Küünlad peaksid põlema ohutus kohas, kindla aluse peal ja haardeulatusest väljas.

Kui kodus on trepid, siis on hea katta need pehme vaibaga ja võib-olla isegi paigutada ülemisse otsa trepist eemale lahtikäiv «trepivärav».

Öiste hoogude puhul on tähtis pöörata tähelepanu magamistingimustele. Magamiseks kasutage laiemat madalat voodit. Väga pehmed padjad võivad olla ohtlikud — kõhuli olles võib nende sisse lämbuda. Mõnikord on parem eelistada magamist üldse ilma padjata.

Köök

Pannide ja pottide väljaulatuvad käepidemed pöörake endast eemale. Nii ei ole ootamatu hoo ajal võimalik nõusid ümber lüüa.

Vee ja söögi keetmisel eelistage madalamaid ja kaetud potte ja kanne.

Suhteliselt ohutud on kinnised elektrilised veekeetjad, mis ise välja lülituvad.

Vältige kõndimist kuumade vedelikega! Toidupoti juures taldrikule toitu tõsta on tunduvalt ohutum kui potti tõsta taldriku juurde.

Väheses koguses toitu tehes eelistage kasutada rohkem ja väikseid nõusid, mitte ühte ja suurt.

Püüdke vältida väikeste liigutatavate gaasi- ja elektripliitide kasutamist. Neid on tunduvalt kergem ümber lükata kui paigaldatud suuri pliite.

Mõelge mikrolaineahju muretsemisele, see on tunduvalt ohutum kui tavaline pliit.

Vannituba ja tualett

Veeprotseduurid väikestes kinnistes ruumides on potentsiaalselt ohtlikud. Hoo korral on vigastamis- ja uppumisoht suur. Seadke uksed väljapoole lahti käima, siis ei saa mahakukkunu ukse avamist takistada.

Uksi ei ole soovitatav seestpoolt lukustada. Vajadusel paigaldage uksele lukk, mida saab avada ka väljastpoolt.

Eelistage minna vanni või duši alla, kui keegi on kodus. Teatage sellest ka teistele pereliikmetele. Duši all käimine on üldiselt ohutum kui vannivõtmine. Ainult jälgige, et jalgealune poleks väga libe, ja ärge kasutage väga kuuma vett.

Koduõu

Kui peres on sagedaste epileptiliste hoogudega laps, pole mõistlik lubada teda järelevalveta mängima, eriti kohtadesse, kus on rohkesti ronimis-, seega ka kukkumisvõimalusi. Lapsele lubatav mänguala peaks olema selgelt piiritletud ja ohutu.

Planeerige koduaeda hoolega. Ohutuse seisukohast on muruväljak parem kui sillutisega alad.

Eriti ohtlikud on veesilmad ja basseinid. Kui te neid parajasti ei kasuta, katke need kinni plaatide, võre või võrguga.

Epilepsiaga inimene peaks vältima töötamist kreissae ja teiste mootorsaagidega.

Ravimid

Välja minnes võtke kaasa nii palju tablette nagu vaja läheb, pigem veidi rohkemgi.

Ravimid on mürgid. Jälgige, et lapsed neid kätte ei saaks, lapsed võivad neid kergesti kommidega segi ajada. Ravimitel olgu kindel, lastele kättesaamatu koht. Pange tähele, et ravimid oleks kättesaamatud ka taskus või käekotis. Lapsed on leidlikud!

Sport ja vaba aeg

Jõukohane sportimine ja aktiivne vaba aja veetmine tuleb ainult kasuks. Eriti sobivad on mängulised spordialad, sellega kaasnev teistega suhtlemine on äärmiselt vajalik.

Suplemisest ja ujumisest ei pea hoiduma, kuid seda võib teha ainult järelevalve all. Seltskonnas peaksid kaaslased olema hoogudest hoiatatud ja olukorrast teadlikud. Paadiga sõites või kala püüdes on peab kasutama ohutusvesti.

Sagedaste ootamatute hoogude esinemisel peaks ka jalgrattaga sõitma järelevalve all  ja soovitatavalt kaitsevarustust (kiiver, küünarnuki- ja põlvekaitsed) kasutades.

Töö

Ohutusreeglid sõltuvad töötingimustest ja hoogude iseloomust. Mõni ametikoht seab täitjale teatud tingimusi, nii takistavad kontrollimatud epileptilised hood olla lendur, elukutseline autojuht, politseinik, sõjaväelane, tuletõrjuja, tuuker jms.

Mõned töised situatsioonid on epilepsiaga inimesele ohtlikud ja neid peaks vältima. Näiteks töö kõrgustes, lahtise veekogu ääres, isoleeritud kohtades, liikuvate mehhanismide läheduses, töö kõrgepingega, kergestipurunevate objektidega, lahtise tulega jms.

Kas epilepsia on pärilik haigus?

Nii küsivad peaaegu kõik inimesed, kellel on see haigus diagnoositud. Enamasti on selle küsimuse taga mure, kui suur on haiguse lastele edasikandumise oht.

Reeglina ei ole epilepsia pärilik haigus. Oluline on aga kohe lisada, et pärilikkusega seotu on keeruline ning mitmetel põhjustel ei saa sellele vastata üheselt. Esiteks, termin «epilepsia» ei kujuta endast ainult üht haigust, vaid suhteliselt erinevaid seisundeid, mille edasikandumise risk on samuti erinev.

Lapse saamisel ei ole epilepsia enamasti mingiks takistuseks. Lapsel, kelle ühel vanemal on epileptilised hood, on oht epileptiliste hoogude tekkimiseks vaid kaduvväikselt suurem kui keskmiselt elanikkonnas. Samas on olemas ka harvaesinevaid pärilikke haigusi, mille üheks sümptomiks (paljude seast) on epileptilised hood. Pärilike haiguste küsimuses on alati võimalik vestelda arstiga ning vajadusel konsulteerida geneetikuga.

Pärilikkus ja perekondlik eelsoodumus

Lähtuvalt tekkepõhjustest võib lihtsustatult jagada haigusi kolmeks:

1. Pärilikud haigused, mille vallandumine sõltub ainult organismi sisemistest (pärilikest) teguritest. Nende korral kantakse haigus edasi põlvest põlve selgete pärilikkusseaduspärasuste järgi, välised põhjused ei mängi sel juhul olulist rolli (näiteks hemofiilia).

2. Perekondlikust eelsoodumusest sõltuvad haigused, mille vallandumiseks organismi omadustest üksi ei piisa, lisaks on vajalik ka mingite väliste tegurite toime. Sellised haigused ei pärandu selgelt põlvest põlve edasi, aga kipuvad ühes suguvõsas sagedamini esinema (näiteks reuma, suhkurtõbi, kasvajad).

3. Välisteguritest sõltuvad haigused, mille vallandajaiks on ainult välised ehk omandatud tegurid (näiteks nakkushaigused).

Kuigi kirjeldatakse ka pärilike mutatsioonidega epilepsiavorme, kuulub epilepsia oma tekkemehhanismidelt ennekõike teise gruppi, mis tähendab, et ta vajab küll perekondlikku eelsoodumust, aga ei ole pärilik haigus. Epilepsia arenemise määravad ära kaks peamist tegurit: esiteks isiku krambiläve tase (pärilik omadus), teiseks peaajuvigastus või muu ajutegevust häiriv sündmus (väline tegur).

Igal inimesel on mingi pärilik krambilävi ja seega võimalus saada teatud tingimustes epileptiline hoog. Kui see lävi on kõrge, siis on hoogude vallandumiseks vaja tugevamat ajutegevuse mõjutust. Kui see lävi on väga madal, siis võivad epileptilised hood tekkida iseeneslikult. Epilepsiaga inimesi iseloomustabki enamasti niivõrd madal krambilävi, et mingi ajutegevust mõjutav sündmus, mis sageli võib jääda isegi märkamatuks, võib neil kergemini kui teistel esile kutsuda epileptilise hoo. Samal ajal teisi ajutegevuse mehhanisme see lävi ei mõjuta.

Epilepsia vormid ja nende edasikandumise risk

Kui suur siis on selle perekondliku eelsoodumusega haiguse edasikandumise oht? Sellele küsimusele vastates tuleb silmas pidada, et risk pole kunagi olematu, mitte keegi pole kaitstud epileptiliste hoogude tekkimise eest. Epilepsia puhul loetakse taoliseks riskiks 0,5% ehk 1:200 ja ohu suurenemist võrreldakse just selle näitajaga.

Sümptomaatilise epilepsia (strukturaalne/metaboolne) puhul on tegemist epileptiliste hoogudega, mis on tekitatud ajukoores oleva püsiva kahjustuskolde poolt. Kolle ise on ajutrauma või muu peaajukahjustuse tagajärg.

Arusaadavalt on selles grupis pärilikkuse osa kõige väiksem, aga siiski pisut suurem kui keskmiselt elanikkonnas. Kui ühel vanemal on epilepsia, siis lapse haigestumisrisk on 1–2%. Lisaks jälgitakse haigestumisriski haige õdede-vendade seas. Selle haigusvormi korral on nende haigestumisrisk umbes 4%.

Teadmata põhjusega epilepsia. Kõige sagedamini (umbes 60% juhtudest) esineb olukordi, kus arstid ei suuda selgitada selget epilepsia tekkepõhjust, patsiendil pole kunagi olnud tugevat peaajutraumat ega ka tõsist peaajuhaigust.

Kuigi selles grupis on epilepsia tekkemehhanismis tegu eelkõige madalama krambilävega ja taoline haigusvorm omab eelmisega võrreldes suuremat edasikandumise ohtu, jääb lapsele edasikandumise risk vaid 2–4% piiridesse. Pange tähele: tõenäosus, et lapsel ei arene epilepsia, on 96–98%! Õdede-vendade haigestumisrisk on sarnaselt eelmise rühmaga umbes 4%.

Geneetiline epilepsia on haiguse selline vorm, mille puhul hoogude iseloom ja elektroentsefolograafia (EEG) leid erineb mõnevõrra muudest selle haiguse vormidest. Näidetena võib välja tuua absaansepilepsia, müokloonilise epilepsia jms. Geneetilist epilepsiat esineb suhteliselt harva ja haigus avaldub peamiselt lapseeas, hiljemalt murdeeas.

Selles grupis on edasikandumise risk kõige suurem. Kui ühel vanematest on geneeetiline epilepsia, siis lapse haigestumisrisk on 3–6%; taas pange tähele, et terveksjäämise tõenäosus on seega 94–97%!

Oluliselt suurem on lapse haigestumise oht, kui lapse mõlemad vanemad on geneetilise epilepsiaga, haigestumisrisk on siis 20–30%. Lastele, kelle isal on epilepsia, on edasikandumise oht väiksem kui lastele, kelle emal on epilepsia. Õdede-vendade haigestumisrisk on umbes 10%.

Epilepsia ja selle ravi

Miks on vaja epilepsiat ravida?

Epileptilised hood on haigele traumaohtlikud. Väga pikad ja sagedased hood kahjustavad aju. Hoojärgsed vaevused segavad igapäevast tegevust ja vähendavad töövõimet. Epilepsia lapseeas võib pärssida lapse arengut, õppimisvõimet, käitumist.

Mõningatel tööaladel ei lubata epilepsiahaigel töötada. Lisaks katkeb epilepsiadiagnoosiga haigel õigus juhtida sõidukeid (õigus võidakse taastada, kui viimasest hoost on möödunud üks aasta (B kategooria)).

Epilepsiaravimite regulaarne tarvitamine soodustab hoogude lakkamist.

Kuidas on võimalik epilepsiat ravida?

Kuna epileptiline kolle võib paikneda eri kohtades ajus, siis avalduvad ka hood mitmeti. Seega sobib ühele haigele paremini üks, teisele teine ravim. Ravi on võimalik lõpetada, kui hood pole enam kordunud ja EEG on epileptiliste avaldusteta.

Mõningatel harvadel juhtudel on võimalik epilepsiat ravida ka kirurgiliselt. Seda tehakse vaid siis, kui ravimid pole aidanud ning epileptiline kolle asub aju piirkonnas, kust seda on võimalik eemaldada.

Millised on epilepsiaravimite tarvitamise põhimõtted?

Epilepsia ravimisel on kõige olulisem epilepsiavastaste ravimite korrapärane ja pidev tarvitamine. Väga tähtis on meelde jätta, et epilepsia ravi toimub pikka aega — ravimeid ei võeta kuurina nagu antibiootikume, vaid pikaaegselt, aastaid, iga päev ning ühel ja samal ajal.

Oluline on teada, et suu kaudu sisse võetud ravim jõuab seedesüsteemist verre, millega kandub vajalikku mõjupiirkonda (epilepsia puhul peaajju). Selleks, et ravim mõjuks, peab ravimit veres olema pidevalt kindel hulk. Ravimi kogus veres ei tohi ööpäeva jooksul langeda liiga madalale, sest siis ravim lihtsalt ei toimi. Seega tuleb ravimeid võtta regulaarselt ja samadel kellaaegadel. Et ravimi võtmine ei ununeks, tuleks see seostada mingi igapäevase tegevusega, nt söömisega, hammaste pesemisega vms. Soovitame tablettide üle arvet pidada, nt nädalaks topsidesse välja jagada, et võetud ravimite üle oleks ülevaade ka hiljem. Epilepsiavastased ravimid ei tekita sõltuvust, välja arvatud bensodiasepiinid.

Kui mingil põhjusel kohe pärast ravimi(te) võtmist see välja oksendatakse, tuleb ravim uuesti võtta. See pole jõudnud ju veel verre imenduda!

Kuidas arst ravi juhib?

Epileptiline hoog võib olla ka mõne teise haiguse väljendus, seetõttu tuleb kõigepealt välja selgitada, kas pole tegemist mingi muu haigusega. Kui ollakse kindlad, et inimesel pole mingit koheselt diagnoositavat haigust, siis tavaliselt ühe hoo järel ravimeid ei määrata. Küll aga soovitatakse jälgida elustiili — hoida rangemalt une-ärkveloleku rütmi, mitte tarvitada alkoholi jms (magamatus ja alkoholitarvitamine soodustavad hoogude teket).

Kahjuks järgneb umbes pooltel inimestel esimesele hoole ka teine. See viitab kindlalt ravi vajalikkusele.

Epilepsiavastaseid ravimeid on mitmeid ja neist sobivaima leidmine on arsti ülesanne koostöös patsiendiga. Ravimi valik sõltub hoo  tüübist. Epilepsiavastaste ravimite annuseid suurendatakse ja vähendatakse järk-järgult. Ravi eesmärk on hoogude hoidmine kontrolli all. Sageli saadakse hood kontrolli alla ühte ravimit tarvitades (ca 50% juhtudest). Harvem peab kasutama mitut ravimit üheaegselt. Ravi alguses ei pruugi ravimi annus (st hulk veres) olla piisav. Annust tõstetakse kuni hoogude lakkamiseni või talumatute kõrvaltoimete tekkimiseni. Seega tuleb jälgida nii hoogusid kui kõrvaltoimeid. Haigel tuleb selleks hoolikalt pidada hoogude päevikut.

Kui ravi foonil hoog kordub, tuleb ühendust võtta (1–2 nädala jooksul) oma neuroloogiga ning raviskeem üle vaadata. Kui hoog kordub seetõttu, et ravimite võtmine oli ebaregulaarne, tuleb seda kindlasti arstile öelda!

Kui hoogusid enam pole, hakatakse ravimi ärajätmist kaaluma pärast 3 kuni 5 aasta möödumist viimasest hoost.

Ravi lõpetamise otsustab kindlasti arst!

Kuidas epilepsiaravimeid osta?

Peaaegu kõiki epilepsiavastaseid ravimeid saab osta 100% soodustusega, st apteegis peab maksma ainult kindlaksmääratud miinimumsumma. Vajaliku info leiab haigekassa koduleheküljelt.

Soodusravimi ostmiseks peab arst välja kirjutama vastava soodustusega retsepti, millega saab ravimeid kaheks kuni kuueks kuuks. Kui ravimid on otsas (parem siiski enne seda), peab minema arsti juurde ja tuleb lasta välja kirjutada uus retsept. Apteekides on firmade toodetud ühe ja sama toimeainega ravimeid, nende hinnad võivad olla erinevad. Vaatamata samale toimeainele võib eri ravimite toime olla erinev.  Oluline on mitte vahetada ravi jooksul ravimit (nt soodsama hinna pärast), vaid võtta ühe ja sama firma ravimit. Ravimi vahetuse osas peab alati arstiga nõu pidama.

Iga ravimi kasutamisel võivad tekkida kõrvaltoimed. Kõrvaltoimed sõltuvad konkreetsest ravimi toimeainest. Loetelus on välja toodud olulisemate, Eestis kasutusloa saanud ravimite toimeainete olulisemad kõrvalmõjud. Kõrvalmõjud võivad ajutiselt esineda ka ravimi annuse suurendamisel. Kui vaevused jäävad püsima ja oluliselt segavad elu, siis tuleb raviskeemi muutmiseks arstiga nõu pidada.

Kindlasti tutvuge ka ravimi infolehega!

Toome siinkohal oluilsemate toimeainete peamised kõrvaltoimed:

Atsetasoolamiid-punetus, isutus, iiveldus, oksendamine, suurenenud diurees, uimasus

Bensodiasepiinid-unisus, uimasus, nõrkus, suurenenud süljevool, käitumise ja kognitiivsed häired, rahutus, agressiivsus, koordinatsioonihäired NB! Pikaajaline kasutamine põhjustab harjumust (järjest suuremate dooside vajadus), sõltuvust (füüsiline, psühholoogiline või mõlemad) ning ärajäämanähte.

Klobasaam-toime sama kui bensodiasepiinidel, kuid väljendub oluliselt vähem

Klonasepaam-uimasus, unisus, suurenenud süljevool, hüperaktiivsus, kontsentreerumisraskused, koordinatsioonihäired, pikaajalise kasutamise järgselt ärajäämanähud

Eslikarbasepiin-pearinglus, unisus, peavalu, tasakaalu- ja liigutusehäired, tähelepanuhäired, kahelinägemine, värin, iiveldus, oksendamine

Etosuksimiid-isutus, maoärritus, iiveldus ja oksendamine, kõhuvalud, kõhulahtisus Harvem võib esineda kaalukaotust, fotofoobiat, eufooriat, luksumist, peavalu, aga ka käitumisehäireid, psühhootilisi häireid.

Felbamaat-unetus, isutus, iiveldus, pearinglus, peavalu, oksendamine, kaalulangus, erutuvuse tõus, hüperaktiivsus, käitumishäired

Gabapentiin-isu suurenemine, kaalutõus, pearinglus, peavalu, nõrkus, iiveldus, kahelinägemine, lastel on kirjeldatud käitumishäireid (agressiivsust)

Karbamasepiin-unisus, peavalu, kahelinägemine, udune nägemine, allergiline lööve, seedetrakti häired, tasakaalu- ja liigutusehäired, treemor, impotentsus. Kesknärvisüsteemipoolsed kõrvaltoimed sõltuvad doosist ning esinevad ravi alguses.

Lakosamiid-pearinglus, peavalu, kahelinägemine, oksendamine

Lamotrigiin-nahalööve, peavalu, iiveldus, kahelinägemine, tasakaalu- ja liigutushäired, treemor, asteenia, ärevus, agressiivsus, erutuvuse tõus, unetus, unisus, oksendamine, kõhulahtisus

Levetiratsetaam-unisus, asteenia, pearinglus, peavalu, isutus, käitumishäired

Okskarbasepiin-peavalu, pearinglus, väsimus, iiveldus, unisus, tasakaalu- ja liigutushäired, kahelinägemine

Fenobarbitaal-unisus, uimasus, agressiivsus, depressioon, käitumis- ja tähelepanuhäired, kognitiivsed häired

Fenütoiin-tasakaalu- ja liigutushäired, uimasus, unisus, igemete hüperplaasia, karvakasvu suurenemine

Pregabaliin-kehakaalu tõus, unisus, pearinglus, eufooria, erutuvuse tõus, koordinatsiooni- ja mäluhäired, treemor, nägemishäired, seksuaalsuse langus, kõhukinnisus, oksendamine

Rufinamiid-peavalu, pearinglus, väsimus, unisus, tasakaalu- ja liigutushäired.

Stiripentool-isutus, kaalulangus, unetus, uimasus, tasakaalu- ja liigutushäired, oksendamine

Sultiaam-iiveldus, pearinglus, isulangus, lööve

Tiagabiin-nõrkus, peavalu, pearinglus, treemor, kognitiivsed häired, kontsentreerumisraskused, depressioon, sõnaleidmisraskused

Topirimaat-unisus, isutus, nõrkus

Valproehape-treemor

Vigabatriin-nägemisvälja defektid, uimasus, pearinglus, peavalu, tasakaalu- ja liigutushäired, käitumis- ja mäluhäired, kognitiivsed häired

Zonisamiid-uimasus, unisus, nõrkus, pearinglus, erutuse tõus, ärritatavus, isutus, kehakaalu langus, nägemishallutsinatsioonid, fotosensitiivsus, käte värin