Epilepsiaga laps lasteaias ja koolis

 

Kui haigus on ravimitega kontrolli alla saadud ja puuduvad teised takistavad asjaolud, käivad epilepsiahaiged lapsed tavalasteaias ja -koolis.

Haigushood ja aastaid kestev ravimite tarvitamine võivad lapses tekitada alaväärsustunnet. Et seda ära hoida, on vaja mõistvat suhtumist nii kasvatajate, õpetajate kui kaaslaste poolt.

Oluline on tähele panna, et lapse äkiline teadvuskaotus ei pruugi alati olla epilepsiahoog, tegu võib olla lihsalt minestusega. Teadvuse kaotus võib olla tingitud ka veresuhkru järsust langusest, mis erinevalt epileptilisest hoost vajab kiiret arstiabi. Seetõttu on oluline, et nii kasvataja kui õpetaja teaks lapse haigustest. Selleks, et lapsele õiget abi anda, on vaja esmaseid teadmisi nii haigusest kui ka esmaabist.

Oluline on meeles pidada kahte fakti:

  1. epilepsiahoog läheb tavaliselt ise üle;
  2. hoo ajal valu ei tunta.

 

Kas ja kuidas võib epilepsia raskendada õppetööd?

Ravimitega kontrolli all olev epilepsia ei sega tavaliselt õpinguid ega tööd, küll aga võib osa ravimeid esile kutsuda teatud rahutust või hajevilolekut. Epilepsiaga lapsesse tuleb suhtuda samuti kui teistesse, välja arvatud haigushoo ajal. Liigse hoolitsuse tagajärjel võib kasvada enesekeskne inimene, kes pidevalt nõuab teistelt tähelepanu.

Võimalikult vähe peaks kehtestama piiranguid. Igasugune meelepärane tegevus ja liikumine värskes õhus on lapsele kasulik. Võimlemistunnis võib peaaegu kõike kaasa teha, ujumine ja riistvõimleminegi on pideva järelevalve all mõeldavad. Ülemäärased pingutused ja võistlussport ei ole siiski soovitavad.

Suure hoo järel tunneb laps end väsinuna ja vajab veidike puhkust. Oleks hea, kui lasteaias ja koolis leiduks koht, kus ta võiks lebada. Lapse kojusaatmine ei ole vajalik, kuna ta toibub kiiresti. Hoogude kordumisest koolis tuleks teavitada lapsevanemat.

Kui väikesed hood korduvad tihedasti, mõni sekund korraga, jääb lapsel osa sõnu või lauseid kuulmata. Seda ta ei pruugi ise teada, mistõttu ei tohi talle sellistel puhkudel etteheiteid teha.

Kui haigushood hakkavad takistama õpinguid, tuleb kooskõlas vanematega leida tugiõpetuse võimalus.

Kasvataja ja õpetaja on isik, kelle toetust ja julgestust laps lasteaias ja koolis vajab. Täiskasvanu peab suhtuma mõistvalt ükskõik millise puudega õpilasse ja suutma õiget käitumist selgitada ka lapse kaaslastele. Täiskasvanu eelarvamustevaba suhtumine on aluseks, et lapsed õpiksid igapäevaelus endi hulgas arvestama ka puuetega kaaslastega. Oluline on toonitada, et elu on kõigil üks ja laps ei ole süüdi oma eripäras.