Võimalikud psühholoogilised muutused

 

 

 Epilepsiahoogudega inimesed kogevad elu ja haiguse eri etappidel mitmeid sotsiaal-psühholoogilisi probleeme. Ühiskonnas sageli ilmnev negatiivne ja kartlik suhtumine epilepsiasse võib haiguse algperioodil põhjustada selle eitamist või varjamist. Mitmed piirangud, näiteks elukutsevalikul ja sobiva töökoha leidmisel, probleemid autojuhtimise õigusega, vahel ka suhtlemine teiste inimestega ja toimetulek nende negatiivsete hoiakutega mõjutavad oluliselt enesehinnangut. Madal enesehinnang soodustab aga psühhosotsiaalsete probleemide teket.

 

Probleemid mälu, keskendumise ja mõtlemisega

Epilepsiahaigel võib esineda neuropsühholoogilisi häireid ehk probleeme mõtlemise, mälu, tähelepanu ja keskendumisega. Kui nendele probleemidele ei pöörata piisavalt varakult tähelepanu, siis võib haridustase jääda madalaks ja selle tõttu ka töökohtade valik piiratuks. Tavaliselt on esimese 5–10 diagnoosiaasta vältel probleeme vähe, muutused süvenevad aeglaselt ja üldjuhul peatab selle hoolikas ravi järgimine. Igapäevaeluga hakkamasaamine oluliselt häiritud ei ole, aga kognitiivsed probleemid võivad esineda sellest hoolimata.

Mäluprobleemid esinevad uuringute kohaselt sagedamini kauem kestnud haiguse korral. Kõige enam võib olla probleeme toimetulekuga erinevate ülesannete vaheldumisel verbaalse mäluga, omandatud uue materjali meenutamisega.

Vahel võib mäluprobleeme esineda ka ravi kõrvalmõjuna, näiteks keskendumisraskusi, infotöötlemise aeglustumist ja teisi muutusi.

 

Depressioon

Epilepsiahaige kõige sagedasem probleem on depressioon, see mõjutab oluliselt elukvaliteeti. Uuringute kohaselt kogeb depressiooni elu jooksul umbes veerand kuni kaks kolmandikku epilepsiadiagnoosiga inimestest. Erinevusi sugude vahel leitud ei ole.

Depressioon võib olla nii psühholoogilise kui neurogeense päritoluga. Epilepsiadiagnoosiga inimestel on see sageli endogeenne, see tähendab, et depressioon tekib organismis tekkivate füsioloogiliste muutuste tõttu, mitte ainult psühholoogilise reaktsioonina.

Mõnikord ilmneb depressiivsus pärast ravi muutmist, sellisel juhul tuleb sellest kindlasti rääkida oma raviarstile.

Pikka aega ravimata depressioon võib põhjustada enesetapumõtete teket. Uuringud näitavad, et epilepsiadiagnoosi korral on risk selleks 4–5 korda suurem. Suitsidaalsus esineb sagedamini

a) kroonilise epilepsiaga haigetel, kellel on hood kontrolli all;

b) hoogudevahelisel perioodil ja hoogudejärgse depressiooni ajal.

Depressiooni raviks on mitmeid võimalusi. Mõnele inimesele sobib psühhoteraapia, mõnele ravi antidepressantidega. Esimene samm on aga alati enesele probleemi teadvustamine ja spetsialisti (psühhiaatri või psühholoogi) poole pöördumine, et leida sobivaim depressiooniravi meetod.

 

Muud probleemid

Epileptiliste hoogude sagenemine võib esile kutsuda ka muid psühholoogilisi muutusi, näiteks ärrituvust ja psühhootilisi sümptomeid. Vahel võib epilepsia endaga kaasa tuua kõrgenenud ärevust, hirmu ja kartust mingite kindlate kohtade, olukordade või situatsioonide ees (nt kardetakse inimeste hulgas liikuda). Vahel kirjeldatakse selle diagnoosiga inimestel isiksuse muutusi.

Et hinnata oma nõrku ja tugevaid külgi ning leida võimalikult sobivad strateegiad toimetulekuoskuste parandamiseks, kasutatakse neuropsühholoogilist hindamist. Neuropsühholoogiline hindamine tähendab, et vastava väljaõppe saanud spetsialist koostab kliinilise hinnangu erinevate kognitiivsete funktsioonide kohta. Lisaks põhjalikule vestlusele ja haigusega seotud info arvessevõtmisele on abiks mitmesugused neuropsühholoogilised testid.